Anderson – pruulikoda, kontor või hoopis baar? Kõike samal ajal korraga!
Kui ma Andersoni tööle läksin, ei suutnud ma isegi unes näha, milliseks mu tööelu seal kujuneb. Arvasin, et “ah, mis see Instagrami ja Facebooki postituste tegemine siis ära ei ole”.
Esimene nädal algas kohe sisu tootmise, tehasemüügi, Taproomi viktoriini, õlleõhtusöögi ja kevadlaadaga. Kas siin majas üldse keegi hingab ka ilma tööle mõtlemiseta?
Esimesed postitused olid täitsa hirmsad, nagu mis mõttes mulle usaldati kogu Andersoni sotsmeedia, ma ju ei tea, mida ma teen ja kas nii ikka sobib??! Kõik fotod ja pealkirjad said saadetud tööchatti ülevaatamiseks.
Järgnes aiapeo möll. Iga päev üks postitus, et inimesed ikka peole tuleksid ja siis veel loos ka. Ma ju ei ole kunagi varem loosi teinudki! Ettevalmistusena vaaritati pruulikojas korralikult süüa. Ja õiget kuradi pitat saab ainult Prismast ja seda sai mitu päeva taga otsitud.
Aiapidu kuidagi üle elatud, tuli järgmisena Taproomis näitust korraldada, ee ma ei ole ju seda ka kunagi varem teinud?! Alles päev enne avamist nägin näitusetöid esimest korda ja wow kui lahedad tööd. Kunstnik kinkis tänutäheks ühe meile, seda saab nüüd Taproomi seinal imetleda.
TCBW – mis hullus see veel on?
Veidi enne Tallinn Craft Beer Weekendi algust kuulutasin kahe nädala jooksul välja meie valiku, mida seal külastajatele pakkusime. Ootusärevus ja hirm suurenesid iga päevaga, kuni lõpuks pidin autosse istuma ja kohale sõitma. Aga mitte niisama otse üritusele, vaid enne viisime kliendile tellimuse ära. Arvasin, et viis kasti õlut mu autos on ikka mega rekord. Lõpuks sõitis mu autos Tartust Tallinnasse umbes 25 kasti õlut.
Kui ma arvasin enne TCBWd, et ma ei tea õlledest mitte midagi, siis seal sain aru, et ma ei tea tõesti ikka mitte midagi! Mis mõttes on õlle sisse pandud viinamarju, spinatit või jäätist?! Ja seljanka ning guljašši õlu.. isegi hapukoort sai juua seal. Millegi halva otsa ma lõpuks ei sattunudki, kõik veidrused sobisid kuidagi ikka kokku.
Aga mis meil seal pruulikojas üldse igapäevaselt toimub?
Kontorisse minnes ja teretades tõstab Sten korraks arvutilt pilgu ja teretab vastu. Mida ta seal arvutis teeb? Ilmselt midagi väga tähtsat. Äkki teeb ta uuele tootele kujundust või mõtleb hoopis, kuidas chia seemneid õlle sisse panna saaks? Keegi ei tea täpselt. Kui Sten ei mölla arvutis, siis tegeleb ta pruulimisega. Vahepeal saadab meeme, kuidas sotsmeedia videotes osalemine on tüütu, aga kui küsida, siis on ikka nõus osalema.
Kasutan ainsat vaba lauda ja mu vastas istub Anton. Anton tegeleb müügi ja miljoni muu asjaga. Üks päev on ta restoranis ja tutvustab õhtusöögi kõrvale meie tooteid. Teine päev tassib kuskile keldrisse kastidega õlut. Kolmas päev on ta festivalil põlvini mudas. Ja mida ta seal teeb? Ikka õlut müüb! Lisaks viib ta Taproomi kaupa ja teeb vahepeal niisama nalja ka. “Tere!”
Kui kontorist pruulikotta minna ja natuke luurata, siis võib märgata Kiuri. See tüüp teeb alati tööd. Pruulib, villib, jahvatab, koristab, remondib ja vahepeal on isegi Taproomis letis. Kiur tundub alguses kuri, aga kui mina nii palju tööd teeks, siis ma oleks ka. Kui millegagi on abi vaja või tekib mõni küsimus, siis Kiur alati aitab või seletab väga põhjalikult. Vahepeal ümiseb ta mõnd laulu ja annab õlut proovida. Ükskord isegi kuulsin, kuidas ta kiitis mu sotsmeediasse tehtud asju.
Kuskilt sealtsamast leiab ka Paavo. Paavo teeb pruulikojas tööd. Kui Paavo on oma ülesande lõpetanud, siis seisab ta käed puusas ja mõtleb. Kui Paavo millegagi abi palub, siis ta alati ütleb pärast aitäh ja kui ma ükspäev pudeleid kasti ladusin, siis ta kiitis mu tööd.
Kontoris ei tohi kunagi niisama vaikselt istuda, muidu Helen saab pahaseks. Helen tegeleb numbritega. Ladu on Heleni valdus. Üks päev vaatasin, kuidas nad seal Paavoga inventuuri tegid, numbreid öeldi nii kiiresti, et mul hakkas pea ringi käima. Kui vaja, siis ta puhastab piparmünti või kleebib purkidele silte peale. Helen ei joo õlut. Kui Hunt teeks Helenist laulu, siis Helen elaks Exceli sees.
Ja kui peale pikka tööpäeva Taproomi minna, siis seal võtab sind vastu alati sõbralik Viktoria. Viktoria on fast, aga kui ta oma vabal päeval kella viieks Taproomi ei jõua siis on ta slow. Kui klient ei tea, mida valida, siis leiab Viki kõigile sobiva õlle. Isegi kraanist vett lastes kallutab ta klaasi, et ei tekiks vahtu. Lihasmälu. Viki on alati nõus mõnes videos osalema, sellest tšikist saab kunagi veel näitleja! Slayy
Kokkuvõtteks
Tänaseks on mu telefonis pildid ja videod ainult õllest. Kõik mu sõbrad ja pereliikmed on nüüd Andersoni pruulikoja fännid (mitte, et neil valikut oleks). Ma ei saa öösel magada, sest ma mõtlen, milline peaks järgmine video olema ja milliste nurkade alt oleks seda kõige parem filmida.
Ühe huvitava boonusena saab erinevates kohtades “kardinate” taha piiluda või üritustele niisama sisse.
Jalkamatšile on vaja pildistama minna?
“Tere, ma olen Andersoni pruulikojast”
“Jaa muidugi, mine sisse.”
Meie õlled on müügis ja neist on vaja pilti teha?
“Tere, ma olen Andersonist, teeks paar pilti”
“Aga tule siis kohe leti taha ja tee”
Restoranis on vaja õhtusööki filmida?
“Tule kööki koka kõrvale ja filmi ikka lähemalt ka!”
Ja kui te siiani arvate, et sotsmeedia töö Andersonis on ainult piltide ja videote tegemine, siis te olete millestki valesti aru saanud. Vahepeal aitan kaupa Taproomi viia, purkidele silte kleepida, piparmünti puhastada, poest vajalikke asju tuua jne. Ja muidugi Boomerit pean ka sügama.
Mõnikord on raske ja iga postitus ei tule välja nii hea kui oleks võinud. Saladuskatte all võin öelda, et vahepeal ei tea ma siiani, mida ma teen, aga ära tuleb teha. Tegemise käigus ja ikka oma vigadest õpib kõige paremini. Mulle täitsa meeldib mu töö. Ja need päevad kui ei meeldi, tuleb Taproomis käia ja tuju läheb kohe paremaks.